Erakondade rahastamise järelevalve
Erakondade rahastamise järelevalve oma praegusel kujul rajati erakonnaseaduse muudatustega, mis jõustusid 2011. aasta aprillist. Haldusorganina moodustatud Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (edaspidi ERJK, komisjon) on olnud iseseisev ja vaba talle seadusega antud piires tegevussihte seadma ning sisekorda kehtestama.
Vastavalt seadusele ja korrale esitab õiguskantsler komisjoni liikmeks oma sõltumatu esindaja, kes tegutseb komisjoni täieõigusliku liikmena, esindamata seejuures õiguskantsleri nö ametlikkus seisukohta ning omamata õiguskantsleri ees aruandekohuslust. Alates 2011. aastast on õiguskantsleri esitatud liikmena komisjonis töötanud Eesti Rahva Muuseumi avalike ja välissuhete juht Kaarel Tarand.
Kui esimesed kaks aastat kulusid komisjonil peamiselt uute vajalike tööriistade (infosüsteem) loomisele ning seaduse rakendamisel ilmnenud juriidiliste puudujääkide likvideerimisele (korduvad seadusemuudatused Riigikogus), siis mida aeg edasi, seda enam on saanud keskenduda erakondade majandustegevuse analüüsile ning rahastamisreeglite rikkumisjuhtumite uurimisele ja lahendamisele.
Komisjoni tehtud ettekirjutusi on erakonnad ja nende liikmed kui ettekirjutuste saajad järjest vaidlustanud Eesti kohtutes, mistõttu ERJK tegevuskoormusest märkimisväärne osa ongi kandunud kohtutesse ja komisjon on olnud sunnitud juriidilise lisatöö katteks kasutama advokaadibüroosid.
Põhitegevus 2014-2015
Komisjon peab koosolekuid regulaarselt kord kuus. Valdava osa päevakorrast moodustavad teemad, mille aluseks on inimeste või organisatsioonide teated ja kaebused erakonnaseaduse võimaliku rikkumise kohta. Kaebamise aktiivsus suureneb valimistele eelneval kampaaniaperioodil, kusjuures põhiosa kaebustest esitavad erakondade liikmed ise poliitiliste konkurentide peale. Omal initsiatiivil algatab komisjon uurimist ja menetlusi ajakirjanduses ilmunud materjalide või muude vihjete põhjal ning komisjoni liikmete ettepanekul.
Pärast ühtse aruandlussüsteemi rakendumist 2014. aasta algusest on märkimisväärselt kahanenud vajadus tegeleda puudujääkide ja vigadega aruandluses. Jätkuvalt on probleemiks parlamendis esindamata (ja sellega praktiliselt rahatute) erakondade võime raamatupidamist korras hoida ja ette nähtud aruandeid (sh majandusaasta auditeeritud aruanne) esitada. ERJK ei saa sisulise ja majandusliku tegevuse lõpetanud ning aruandevõlglastest erakondade likvideerimist algatada, mistõttu figureerivad nad „elavate laipadena“ registrites ja aruandlussüsteemis, mis sest, et nende teovõime taastumist pole ette näha.
Valimiste eelsel ja järgsel perioodil annavad komisjonile tegevust ka üksikkandidaadid ja valimisliidud, mis seaduse järgi on allutatud erakondadega võrdsele aruandluskohustusele. Komisjon on korduvalt tõdenud, et üksikkandidaatide ja valimisliitude kui olemuselt aruandluse ajutiste subjektide kohtlemine erakondade kui poliitika püsitegelastega võrdselt tundub põhjendamatu liialdus või ülepingutus.
Nii näiteks oli komisjon sunnitud tegema viimastel Euroopa parlamendi valimistel üksikkandidaatidena võistelnud isikute kohta politseile väärteoteate, sest need ei olnud komisjonile teada andnud oma arvelduskonto numbrit (millega aga komisjonil pole kontrollifunktsiooni seisukohalt vähematki peale hakata). Politsei ja kohus said koormatud ja isikud trahvi. Õigust kandideerida ei tohi kindlasti kuidagi ennetavalt piirata kodaniku aruandlusvõime hindamise alusel, kuid organisatoorselt vähevõimekate üksikisikute karistamine sama rangusega enam kui 10 tuhande liikmega suurorganisatsiooniga ei tundu õiglasena.
Kõige töömahukam ja eelarveliselt kulukaim teema on komisjoni töös olnud 2013. aasta kohaliku omavalitsuse valimistel tehtud keelatud annetuste menetlemine. Teatavasti kasutasid mitu kandidaati enese reklaamimiseks kohaliku omavalitsuse raha. Keelatud annetuse tagastamiseks tehtud ettekirjutused on selle saajad aga vaidlustanud nüüdseks teises kohtuastmes.
Väärib tähelepanu, et ettekirjutuse saajaid esindavad advokaadid on rajanud kaitsetaktika väitele, et ERJK-l puuduvat üldse õigus ettekirjutuste tegemiseks ja järelevalveks. Riigikogu menetluses käsitleti komisjoni loomist haldusorgani loomisena ja sel organil on seaduses sätestatud volitused.
Probleemid
2011. aastal jõustunud seadusega seadusandja komisjoni tegevusele selgepiirilisi ootusi ei seadnud. Tegevuspraktika on nüüdseks välja kujunenud ja see on sattunud paljudel puhkudel konflikti õiguslike ja finantsraamidega, millest eriti viimased pole kujunenud teadmiste pinnal ega ole kaalukalt põhjendatud. Nn finantsbaas määrati komisjonile riigikogus 2011. aasta eelarve menetluse lõppfaasis, kui kellelegi ei olnud teada tegelikud vajadused. Nüüd on sellest ebaadekvaatsest „baasist“ lähtutud juba 4 aastat ja see tähendab igal eelarveaastal mitut sisemist eelarve muutmist ja lisataotlusi, mida tegelikult oleks võimalik baaskuludes ette näha. Sellekohaseid ettepanekuid ei ole Rahandusministeerium seni arvestanud.
Seaduse rakendamisel ilmnenud seaduse ebatäiuslikkus on saanud mitmekordse seadusemuutmisega osalise leevenduse, kuid kaugeltki kõik tehnilisi, komisjoni praktikast võrsunud ettepanekuid ei ole riigikogu poliitilistel kaalutlustel seadustanud, küll aga lisatakse igal muutmiskorral omalt poolt mõni poliitiline säte, mis teeb komisjoni toimimisele uusi takistusi või on potentsiaalselt kahtlase väärtusega.
Nii näiteks määrati komisjonile erakondade majandusliku nõustaja ülesanne (§ 129 (6)), ehkki nõustaja ja järelevalvaja ülesanded on loomult ühitamatud. Nii mõnegi seadusesätte ebamäärasus annab tõlgendusvõimalusi, mis tähendab, et komisjoni viiendal tegevusaastal ei ole endiselt täielikku selgust, kuidas kohtute arvates peaks üht või teist normi käsitlema. Selles olukorras ei ole komisjonil võimalik õigustada avalikkuse ootusi ning samas soosib tõlgenduste ootamine erakondade poolt seaduse piiril ja üle selle mängimise jätkumist. Reeglite rikkumisega saadav edu (valimistulemus) on kiire ja pöördumatu ning kuni pole lõplikku lahendit, tasub seda jätkata valimistest valimistesse.
Komisjoni tähtsaim liitlane on avalikkus. Arvestades jõu ja vahendite piiratust on erakondi kõige distsiplineerivam ning nende väärkäitumist ennetav abinõu avalikkuse pidev tähelepanu. Paraku sai komisjoni tegevus sel aastal olulise tagasilöögi, kui õigusnõustajate ettepanekul otsustati komisjoni menetlusdokumendid edaspidi avalikustada alles siis, kui ettekirjutuste osas on kohtuvaidlused lõppenud ning otsused jõustunud. Praktikas tähendab see, et avalikkus ei pruugi aastaid teada saada, mille üle ettekirjutustes üldse vaidlus käis, kuigi haldusmenetluses ei liigu vähimatki informatsiooni, mis võiks eraisiku või erakonna mainet kuidagi pöördumatult kahjustada. See enesepiirang kahandab oluliselt avalikkuse, sh ajakirjanduse võimalikku huvi erakondade rahastamise väärnähtude vastu ning kaudselt soosib õigusrikkumiste kasvu.
Tänavu ja mullu seoses aruandluse täiustumisega ilmnenud suurim probleem on riigieelarveliselt finantseeritud erakondade distsiplineerimatu majanduskäitumine. Tähtajaks tasumata arved tarnijatele on pigem reegel kui erand. Erakonnad võtavad valimiste eel kulutades suuri riske, sest ainus võlgade katteallikas on riigieelarve toetus ja kui esinduskogu kohtade arv jääb loodetust väiksemaks, on erakond pikaajalises „võlalõksus“. Kui maksetähtaja enam kui 365 päeva ületanud tasumata arvete hulk on siiski suhteliselt väike, siis 3-6 kuud tähtaja ületanud arveid on erakondadel pidevalt ja palju. Kokkuvõttes õõnestab see halb majanduskäitumine kogu poliitilise süsteemi usaldusväärsust nende silmis, kes erakondadega majandussuhetesse sattunud ning loob ühtlasi ka soodsat pinnast korruptiivsele käitumisele võimulolijate poolt.
Ja, last but not least, tänaseni pole komisjonil õigust hinnata valdavalt maksumaksja rahast elatuvate erakondade kulutuste struktuuri ja põhjendatust. Kõik muud avaliku rahastamise subjektid peavad suutma avalikult põhjendada iga sendi kulutamist. Erakondade vabastamine sellest kohustusest on nähtud ka ebavõrdse kohtlemisena.
Seega peab kokkuvõtteks ütlema, et järelevalve poolelt vajab erakonnaseadus kiiret ja komisjoni praktikat arvesse võtvat parandamist, samuti väärib muude haldusorganitega ühtlustamist komisjoni eelarvestamine. Kui nii tehakse, saab komisjoni 2016. aasta kevadel algavate volitustega uus koosseis pikema leiutamiseta kohe efektiivselt tööle rakenduda.