ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 5 kohaselt ei tohi kellegi suhtes rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, inimväärikust alandavat kohtlemist või karistust. Keeldu peetakse absoluutseks inimõiguseks ja demokraatliku ühiskonna põhiväärtuseks ning kõrvalekalded ei ole õigusriigis lubatavad. Õigust mitte olla piinatud, julmalt, ebainimlikult või väärikust alandavalt koheldud või karistatud on lisaks ÜRO inimõiguste deklaratsioonile kajastatud nii ülemaailmsetes kui ka regionaalsetes inimõigusi käsitlevates rahvusvahelistes dokumentides. Kõnealune õigus on sätestatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses, mille § 18 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Eesti ühines ÜROs 10.12.1984 vastuvõetud ja 26.06.1987 jõustunud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooniga 01.06.2002. Konventsiooni eesmärk on võidelda piinamisega kõikjal maailmas.

18.12.2002 võttis ÜRO vastu piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli. Eesti Vabariik kirjutas protokollile alla 21.09.2004 ning see jõustus Eesti suhtes 27.11.2006.

Selle protokolli kohaselt peab liikmesriik looma või nimetama piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamiseks vähemalt ühe ennetusasutuse, kelle ülesandeks on kontrollida kinnipidamiskohtade tegevust eesnimetatud eesmärgist lähtuvalt. Eestis on selleks institutsiooniks õiguskantsler.