Eesti õiguskantsleri institutsiooni rajamine

Õiguskantsleri institutsioon loodi Eesti Vabariigis 1938. aastal jõustunud põhiseadusega. Selle loomine tulenes vajadusest tagada riigivõimu seaduslikkus ja anda õigusabi Vabariigi Presidendile. Toonane õiguskantsler oli ministri õigustega kõrgem ametnik Vabariigi Presidendi juures, kelle ülesanne oli „valvamine riigi- ja muude avalikõiguslikkude asutiste tegevuse seadusepärasuse järele“. Eesti Vabariigi esimeseks õiguskantsleriks oli Anton Palvadre, kelle ametiaeg kujunes paraku väga lühikeseks. Pärast seda, kui Nõukogude Liit oli Eesti 1940. aasta suvel okupeerinud, likvideeriti õiguskantsleri ametkond ja Anton Palvadre mõisteti surma.

Anton Palvadre

Õiguskantsleri funktsiooni täitmine ei katkenud Saksa ega ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Peaminister Jüri Uluots moodustas 18. septembril 1944. aastal Eesti Vabariigi valitsuse, mille koosseisu kuulus ka õiguskantsleriks nimetatud Richard Övel.

Aastatel 1949–1981 hoidis institutsiooni järjepidevust õiguskantslerina Eesti pagulasvalitsuse juures Artur Mägi, kes oli ühtlasi Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse üks koostaja.

Eesti õiguskantsleri institutsioon peale taasiseseisvumist

Eesti õiguskantsleri institutsioon taastati järjepidevuse alusel 1992. aasta põhiseadusega. Õiguskantsleri institutsiooni taasloomine 1938. aasta põhiseaduse eeskujul näitas selle struktuuri olulisust meie riigiehituses ja õiguskultuuris.

1992. aasta põhiseaduse kohaselt on õiguskantsler presidendi ettepanekul Riigikogu poolt seitsmeks aastaks ametisse nimetatav ametiisik, kes on oma tegevuses sõltumatu. Õiguskantsler teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ja kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.

Taasiseseisvunud Eesti esimeseks õiguskantsleriks nimetati Riigikogu poolt 28. jaanuaril 1993. aastal Eerik-Juhan Truuväli, kes andis ametivande 17. juunil 1993. aastal. Õiguskantsleri Kantseleile anti tööruumidena kasutamiseks neljas ja viies korrus Tallinnas Tõnismägi 16 asuvas hoones. Alustati ametkonna loomist ja 1993. aasta lõpul oli Õiguskantsleri Kantseleis tööl 16 töötajat, neist kaheksa nõunikku.

1. juunil 1999. aastal jõustunud õiguskantsleri seadus andis õiguskantslerile ombudsman’i ehk õigusvahemehe ülesanded, mille kaudu oleks tagatud isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitse.

Eerik-Juhan Truuväli

20. veebruaril 2001. aastal nimetati Riigikogu poolt õiguskantsleriks Õigusinstituudi õppejõud, ringkonnakohtu kohtunik ja Eesti Kohtunike Ühingu esimees Allar Jõks, kes andis ametivande ning astus ametisse 7. märtsil 2001. aastal. Allar Jõks oli õiguskantsler kuni 7. märtsini 2008.

18. veebruaril 2007. aastal jõustunud õiguskantsleri seaduse muudatus lisas õiguskantsleri ülesannete hulka väärkohtlemise ennetamise. Õiguskantsler määrati ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni lisaprotokollis sätestatud riiklikuks ennetusasutuseks, mille ülesanne on kontrollida asutusi kus isikute vabadus on piiratud, et ennetada piinamist ja muud julma või inimväärikust alandavat kohtlemist.

Allar Jõks

12. veebruaril 2008 nimetati Riigikogu poolt õiguskantsleriks vandeadvokaat Indrek Teder, kes andis ametivande ning astus ametisse 10. märtsil 2008. aastal.

19. märtsil 2011. aastal jõustus õiguskantsleri seaduse muudatus, millega lisandus õiguskantsleri ülesannete hulka lapse õiguste kaitse ja edendamine ehk lasteombudsmani ülesannete täitmine.

Indrek Teder